ENE I, 1976, 8. köide, lk 449
Virtsu, alevik Haapsalu rajoonis Hanila külanõukogus, Virtsu poolsaarel; 942 elanikku (1976). Virtsu on eelkõige liiklussõlm ja kaluriasula: Virtsu sadama kaudu toimub ühendus Saaremaaga, Virtsust kulgeb maantee Lihula ja Risti kaudu Tallinna; kalurikolhoosi “Lääne Kalur” Virtsu osakond hõlmab kalasadama, suitsutus- ja konservitsehhi, külmhoone, töökojad, aiandi ja karusloomakasvanduse. Alevikus on ka kolhoosi “Saare Kalur” kalavastuvõtupunkt, hüdrometeoroloogiajaam, sidejaoskond, 8-kl. kool, klubi, raamatukogu, ambulatoorium, apteek ja Eesti Raudteekonna puhkebaas.
Keskajal kuulus Virtsu Uexküllidele, nende mõisat on esimest korda mainitud 1459 (Werder). Suure väina ääres asuva vasallilinnuse kohta (u. 25 m pikkuste külgedega nelinurkne pae- ja maakivist kindlus) on usaldatavaid teateid aastast 1465. Linnus hävitati 1533-34 Saare-Lääne piiskopkonnas toimunud kodusõja ajal; 1536. a. rahuleppe tingimuste kohaselt ei tohtinud seda uuesti üles ehitada. Alevik tekkis sadama ümbrusse 19. sajandi lõpul, tal oli 1931-68 raudteeühendus Rapla kaudu Tallinnaga. Suure väina äärse asendi tõttu ning ülesõidukohana (Virtsust Kuivastusse) on tal olnud suur sõjaline tähtsus. 17. X 1917 pidasid Virtsu lähedal Suures väinas merelahingu Vene ja Saksa laevastik; Suures Isamaasõjas 10. VII – 5. IX 1941 toimus Virtsu kaitse operatsioon ning 29. IX 1944 forsseeriti Suur väin.
ENE II, 1998, 10. köide, lk 453
Virtsu, alevik Hanila vallas Suure väina idarannikul; 906 elanikku (1996). Aleviku piires paikneb kogu Virtsu poolsaar koos Puhtulaiuga. Asustus on poolsaare läänerannikul sadama ümbruses. Virtsu sadama kaudu peetakse ühendust mandri ja saarte vahel (Kuivastu – Virtsu parvlaevaliin; 6,5 km), sadamasillaks on üle 300 m pikkune 5 sildumiskohaga kai, silduda saavad kuni 80 m pikkused ja alla 5,5-meetrise süvisega alused. Virtsu teenindatakse ka kala- ja spordilaevu, viimastele on rajatud 10 jahi- või kaatrikohaga külaliskai (sügavus 3 m). AS “Saarte Liinid” hallatavasse sadamakompleksi kuulub ka reisijate hoone (1982, arh. M. Tääker). Aleviku suurim tööandja (üle 200 töötaja) on aktsiaselts “Virtsu Kalatööstus” (kala töötlemine, konservide tootmine), omaaegsest “Lääne Kalurist” on asutatud osaühingud “Virtsu Aiand”, “Virtsu Auto” ja “Virtsu ETB” (ehitusfirma), kalurid on koondunud osaühingutesse “Viiger”, “Viires”, “Virtsu Kalur” ning “Virtsu Räim” ja Virtsu Rannakalurite Seltsi. Virtsus on ka põhikool (a-st 1973), ambulatoorium ja apteek. Neljatahuline 18 m kõrgune kivikbetoontuletorn valmis 1951 (samas asusid ka varasemad, 1866 ja 1924 ehitatud tuletorn).
Virtsu ümbruse vanimaid muistiseid on Mõniste lahe idaranna läheduses asuv suure lohuga ohvrikivi (AKM). Virtsu on aastasadu olnud oluline sadamakoht, sest siitkaudu viis tee mandrilt Saaremaale, mõne uurija (J. G. Arndti, E. Körberi) arvates oli Virtsus juba 13. saj. lõpus kindlusrajatisi. Umbes 1430 rajas Saare-Lääne piiskopi vasall Uexküll nüüdsest sadamast u. 1,5 km kirdes asuvale maaninale tugeva Virtsu läänilinnuse (usaldatavaid teateid a-st 1465). 1533 ja 1534 purustas piiskop R. von Buxhöwdeni vägi piiskopiga vaenuses oleva Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi käes olnud linnuse ning Valmiera maapäeva otsusega (1536) keelustati selle taastamine. Virtsu mõisa (Werder, 1771-1876 Alt-Werder, seejärel Schloss Werder) on esimest korda mainitud 1459, samast a-st pärineb ka samas asunud Kaibela küla esmamaining (Kaybell). Sadamaalevik tekkis Virtsusse 19. saj. lõpus, 1931 avati Virtsu-Rapla kitsarööpmeline raudteeharu (suleti liikluseks 1968), säilinud jaamahoonet kasutatakse puhkebaasina. Suurest väinast ülesõidu kohana on Virtsu olnud majanduslikult ja sõjaliselt tähtis. 17. X 1917 pidasid Virtsu lähedal merelahingu Vene ja Saksa sõjalaevad.
Eesti Entsüklopeedia, 2003, 12. köide
Virtsu, 1. alevik Hanila vallas Suure väina idarannikul; 750 el. (2000). Aleviku piiridesse kuulub Virtsu poolsaar koos Puhtulaiuga. Asula paikneb poolsaare läänerannikul sadama ümbruses. Virtsu sadama kaudu peetakse mandri ja Muhumaa vahelist ühendust (Virtsu – Kuivastu parvlaevaliin, 6,5 km), sadamasillaks on rohkem kui 300 m pikkune kai. Teenindatakse ka kala- ja spordilaevu – nende jaoks on külaliskai. Alevikus on põhikool (a-st 1973, 2002/03. õ.-a. 112 õpilast), raamatukogu, postkontor, apteek, ambulatoorium ja meteoroloogiajaam. Tegutsevad kalapüügi- ja kalatöötlemisettevõtted ning Virtsu tuulepark.
Virtsu ümbruse vanimaid muistiseid on Mõniste lahe idaranna lähedal asuv suure lohuga ohvrikivi. Keskajal kuulus Virtsu Uexküllide vasallisoole. 1459 on esimest korda mainitud Virtsu mõisa (Werder), 1465 Virtsu linnust (ehit. arvat. 1430. a-il väikesele saarele praegusest sadamast u. 1,5 km kirdes). Kahe valitud Saare-Lääne piiskopi vahelises kodusõjas (1533-34) hävitas Reinhold von Buxhoevedeni vägi vasallide toetatud Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi käes olnud Virtsu linnuse. Valmiera maapäeva otsusega (1536) keelati selle taastamine. Virtsu mõisa nimi oli 1771 -1876 Alt-Werder (Vana-Virtsu), seejärel Schloss Werder. Sadamaalevik tekkis Virtsusse 19. saj. lõpus, 1931 avati Virtsu-Rapla kitsarööpmeline raudteeharu (suleti liikluseks 1968), säilinud jaamahoonet kasut. puhkebaasina. Suurest väinast ülesõidu kohana on Virtsu olnud majanduslikult ja sõjaliselt tähtis. 17. X 1917 pidasid Virtsu läh. merelahingu Vene ja Saksa sõjalaevad. 2. küla Alatskivi v-s.
ENE I, 1976, 8. köide, lk 449
Virtsu poolsaar, Lääne-Eesti rannikul Suure väina ääres asuv poolsaar; koos temaga lõunas liituva Puhtulaiuga u. 7 km2. Oli veel 19. saj. keskel saar, nüüdki ulatub ajuvesi poolsaart mandriga ühendava maanteetammini. Põhjast piirab poolsaart Mõniste laht, kirdest Mõisalaht, mis on ühenduses Kasse lahega (Kasselahega), ja idast Rame laht. Leidub kivikülve, kadastikke, rannaniite. 1866 püstitati Virtsu poolsaare läänerannikule malmtuletorn, 1924 raudbetoontorn ning 1951 nüüdne tuletorn.
Mereleksikon, 1996, lk 482
Virtsu poolsaar asub Lääne-Eestis; koos Puhtulaiuga u. 7 km2. 19. sajandil ühines maatõusu ja teetammide rajamise tagajärjel poolsaarega seal lähedal olnud saar. Virtsu poolsaar ja temaga liitunud Puhtulaid (seal asub Eesti TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi ornitoloogiajaam), lähedased saared (Kõbaja laiud, Uuluti laid, Adralaid, Ruilaid, Ahelaid, Kivilaid ja kümned nimetud laiud), Mõniste ja Pivarootsi lahe vahel paiknev mandri rannavöönd koos rannajärvede (Kasselaht, Heinlaht) ja puisniitudega (Laelatu) ning lähedane mereala moodustavad a-st 1957 Virtsu-Laelatu-Puhtu taimestiku- ja loomastikukaitseala, mis on omataolistest Eestis suurim (36,09 km2, sellest 20,61 km2 maismaad). Kaitset väärivad seal eelkõige botaaniliselt huvitavad liigirikkad laialehised metsad ja paljude taimeharuldustega puisniidud, samuti rannaniidud ja roostikud, mis kõik on elupaigaks rikkalikule linnustikule. Ainuüksi Puhtus on registreeritud pesitsejate, läbirändajate või juhukülalistena u. 230 linnuliiki (75% Eesti lindudest).
Sadamast 1 km SW-s asub Virtsu tuletorn. Esimese, Prantsusmaalt ostetud malmosadest 1866 monteeritud koonilise tuletorni (kõrgus 28,5 m, läbimõõt all 5,8, tuleruumis 2,75 m) õhkisid tsaariarmeelased I maailmasõjas. 1924 püstitati samasse kohta silindriline raudbetoontorn (kõrgus 17 m, koos rauast laternaosaga 20 m, läbimõõt 2,5 m), mille õhkisid punaarmeelased 1941. Praegune, neljatahuline kivikbetoontorn ehitati 1951 (torni läbimõõt 2,5, kõrgus 18 m, ülemine pool punane, alumine valge). Valgustab valge üheplingilise tulega (periood 5 s, nähtavus 12 miili). Vanast tuletorniasulast on säilinud 1882 ehitatud raudkividest õliait.
Poolsaare tähtsaim asustatud koht on Virtsu alevik (1994. a. 895 elanikku) – eelkõige sadamaasula ja kalatöötlemiskeskus. Virtsu – Kuivastu parvlaevaliini mandripoolse sadamana (sadam parvlaevade sildumiseks on rajatud pärast II maailmasõda; 1982 ehitati uus reisijatehoone, arhitekt M. Tääker) teenindab Virtsu sadam valdavat osa Saaremaa veondusest. Virtsus on kalasadam, kalavastuvõtupunkt, kalatehas (suitsutus, konservid), külmhoone, töökojad jt. tootmisüksusi; seal asub ka ilmajaam.
Keskajal kuulus Virtsu Uexküllidele, nende mõisa on esimest korda mainitud 1459 (Werder). Vasallilinnuse (hävis feodaalvaenustes 1533-34) kohta on kindlaid teateid a-st 1465. Alevik tekkis sadama ümbrusse 19. sajandi lõpul, tal oli 1931-68 raudteeühendus Tallinnaga. Maailmasõdades on Virtsul olnud üsna suur sõjaline tähtsus (sinna ehitati ka rannakindlustusi). 17. X 1917 oli Virtsu lähedal merelahing, milles vigastatud Vene liinilaeva “Slava” uputas oma meeskond faarvaatrisse, takistamaks Saksa laevade sissepääsu Väinamerre. Virtsu vallutamisega lõppes lahingutegevus Mandri-Eestis nii 1941 (Punaarmee evakueerus sealt 5. sept.) kui ka 1944 (eesti laskurkorpuse allüksus jõudis sinna 26. sept.).
ENE II, 1998, 10. köide, lk 454
Virtsu poolsaar asub Suure väina idarannikul; koos Puhtulaiuga u. 7 km2. Maastik on vahelduv: leidub kivikülve, roostikke, niiskeid ja kuivi rannaniite, suure ala hõlmavad kadastikud, tuntuimad puistud on Puhtu salulehtmets, Sillukse männik ja Virtsu lepik. Rand on paeklibune ja paiguti kamarkatteta. Lõunaranna lähedal on Uuluti laid (24,2 ha) ja u. 15 väikest nimetut laidu, kaugemal loodes Kõbaja laiurühm (14,5 ha, 8-9 laidu, sh. Kõbaja Suurlaid, 7,8 ha). Veel 19. sajandi kaartidel näidati Virtsut saarena, eraldi saar oli ka Puhtulaid.
Tagasi artiklite lehele