K.Met AS Virtsu
Laelatu - Puhtu

Esilehele
Ajalugu
Virtsu Harrastusmuuseum
Virtsu Arenguselts
Virtsu Kool
Fotod
Sadam
Tuletorn
Laelatu - Puhtu
Tekstid
Kaardid
Viited / Allikad
 Sisukaart

 Fotode kasutamine
 ainult autori loal
 ja viitega allikale.




 webmaster
 virtsu@virtsu.ee



 

Puhtu poolsaar

Puhtu poolsaar, rahvapäraselt Puhtulaid, kerkib Virtsu lähedal merest ja on suure maaga ühendatud üksnes kitsa maakaela kaudu. Laiul kasvab varasemate aegade jäänuk salulehtmets, kus valitsevad liigid on tamm, pärn, jalakas ja vaher. Neile seltsib mänd, kuusk, pooppuu, metsõunapuu ning mitmesugused põõsad, sealhulgas täienduseks toodud ilupõõsad.
Puhtu on tähtis lindude rände uurimise koht. Igal kevadel ja sügisel lendab läbi Suure väina miljoneid linde, eriti rohkesti kaure, vaeraid, varte, sõtkaid, luiki jt.

Puhtulaidu (Holm Puchten, Holm zum Pucht) on esmakordselt mainitud 1478. aastal. Varaseim ansambel koos hollandi stiilis pargiga rajati 18. saj. esimesel poolel. 18. saj. lõpul lasi Vana-Virtsu mõisa omanik Carl Thure von Helwig poolsaare keskele ehitada nn. hiina stiilis maja, alleede ristumiskohtadele paigutati omaniku enda poolt paest raiutud skulptuurid, varaseim 1797. aastast, enamik pühendatud perekonnaliikmetele. 19. saj. keskpaiku asusid pargis 8-kandiline iluaiaga ümbritsetud nn. perekonnamaja, söögisalong ja nn. Schilleri maja; rannas asusid väikesed külalistemajad.


1970-ndail aastail tehtud Puhtu suveniirmärk (19x9 mm, haakkinnitus)


Puhtu tamm
Foto Arno Peksar 1999


Maaliline Eesti. Matk Eesti saartele
Ilmunud: "Elav Teadus" nr. 96: H. Kompus "Maaliline Eesti". Tartu: EKS, 1939

Kes pole õnnelikus olukorras juhtida oma isiklikku sõidukit, sel on võimalus Tallinnast saarestikureisi alustades valida kas otsekohene autobuseühendus Kuressaarde või raudtee Virtsuni, et peale Suure väina ületamist alles Kuivastus end usaldada omnibussi.

Virtsu saabudes ei jäta reisija külastamata Puhtulaidu, seda veetlevat, romantilist parksaart, mis tammi varal mandriga ühendatud. Varemalt kuulus see Virtsu mõisale ja üks selle endisist omanikest, härra Carl Thure von Hellwig on seda inglise stiilis rajatud parki ehtinud paljude mälestussammastega, mis siin tujukalt laialipillatuna "loodust kaunistavad", nagu seda tol ajal, XVIII ja XIX sajandi vahetusel, armastati väljendada. Need on enamikus klassilised, vahel siledad, vahel jälle peenelt kanneleeritud sambatüvikud, ovaalsete, sageli lehtedega raamitud medaljonidega, mis seal teid palistavad, rohtunud muruplatsidel unistavad, padrikus oma okasroosikese-und magavad.

Täna neil looklevail, metsistunud pargiteil risteldes, kunagi varem hoolitsetud sarapuu-, sireli- ja jasmiinipõõsaste tihnikus, kujutled meeleldi, kuidas kunagi siin kõndis too härra Carl Thure oma Wertheri-rõivastises, lehvivate lokkidega ja lendleva kaelarätiga, laiaääreline kübar puusa toetatud, tallates rudisevat kruusa oma tagasipööratud säärsaabastega, ja oma lemmikpaiku ilusate vaadetega merele üles otsis ning ilutseval meelel loodust imetles, omal viisil täites suure Jean Jacques'i käsku "tagasi looduse juurde". On ta ju koguni endalegi kui "neitsiliku looduse malbele imetlejale" lasknud püstitada mälestussamba.

Kuid mitte ainult loodus ei liigutanud toda tundelist härrat, ka luulekunst oli teda haaranud ja nii varjab Puhtulaid oma rüpes haruldase tunnistuse tollest vaibunud ajast, maailma vanima mälestise Schillerist! See on lihtne ümmargune, sile sambatüvik saksakeelse kirjaga "Dem Andenken Friedrichs v. Schiller, Teutschlands erhabenen Dichter und Liebling der Musen gewidmet. 1813". (Friedrich v. Schilleri, Saksamaa üleva lauliku ja muusade lemmiku mälestusele pühendatud.)

Tõsi küll, maailmasõja lõppjärgus on nii mõndagi sellest, mida inimkäsi millalgi loonud, jällegi ka inimkäe kaudu – kui seda väljendit demoraliseerunud sõdurijõukude kohta tohib tarvitada – toorelt lõhutud ja rikutud. Kuid puud ja põõsad koovad lohutavalt oma roheluse kõige üle, varjates vigastusi. Kui teisiti, kui sõnasõnaliselt täitub siin nüüd käsk "tagasi looduse juurde".


Vaade Puhtulaiule
Foto Andri Vatsfeldt 2006

 

Kunagine kalmistu Puhtulaiul. Kõik sambad ja piirded on kadunud, platse tähistavad veel ainult madalad kivipiirded.
Foto Mart Mõniste 2001

 

Puhtu mänd
Foto Arno Peksar 1999

 

Karl Thure von Helwigi skulptuur ornitoloogiajaama juures
Foto Arno Peksar 1999

 

Skulptuurid ornitoloogiajaama juures
Foto Mart Mõniste 2001

 


Skulptuurid on tänapäeval üsna kehvas seisukorras
Foto Mart Mõniste 2001

 

Professor Dr. Jacob Baron v. Uexküll, Hamburgi ülikooli dotsent
Repro M. Leiumaa erakogust

 

Mälestustahvel ornitoloogiajaama majal
Foto Mart Mõniste 2001

 

1927. aastal omandas Puhtulaiu Königsbergi ülikooli bioloogiaprofessor Jacob von Uexküll (1864-1944), kes lasi saare lõunatippu suvila ehitada. 1934-39 oli Puhtulaiu hooldajaks Alexander von Keiserlingk - amatöörornitoloog, kes kasvatas Puhtus nutriaid ja faasaneid ning tegi paikkonna linnurikkuse laiemalt teatavaks. Juba 1939. aastal võeti Puhtu looduskaitse alla.


Puhtulaid - Paik lindude vaatlemiseks ja vaikuse kuulamiseks



 
 
[ Esileht ] [ Ajalugu ] [ Muuseum ] [ Arenguselts ] [ Kool ] [ Fotod ]
[ Sadam ] [ Tuletorn ] [ Laelatu - Puhtu ] [ Tekstid ] [ Kaardid ] [ Viited/Allikad ]